Suira valmistamiseks koguvad mesilased taimedelt õietolmu, suruvad selle kärjekannus tihedaks tombuks, niisutavad seedenõredega ning konserveerivad lõpuks meega. Hapniku juurdepääsuta algab suiras kaks nädalat kestev fermentiseerumis- ja käärimisprotsess, mille tulemusel suureneb happe- ja suhkrusisaldus ning tekib K-vitamiin. Suira valmimise käigus saab õietolmutera väliskest kannatada ning tänu sellele muutuvad õietolmus leiduvad toitained mesilastele paremini omastatavaks.

suir

Suir sisaldab umbes 55% süsivesikuid, 35% valke, 3% vitamiine ja mineraalaineid, 2% rasvhappeid ja 5% muid aineid.

Nii õietolm kui suir on kõrge toiteväärtusega ning sisaldavad mitmeid organismile vajalikke aineid. Võrreldes õietolmuga on suiras rohkem süsivesikuid ja piimhapet, kuid vähem valke ja rasvu. Suir sisaldab ka oluliselt rohkem mineraalsooli, vitamiine ja orgaanilisi happeid.

Võrreldes meega sisaldab suir poole vähem suhkrut.

Uuringute järgi võib suir sisaldada 188 eri liiki seeni ning 29 liiki baktereid.

Suira kasutati ravimi ning noorendava preparaadina juba Vana-Hiina ja Muinas-Egiptuse kultuurides, tervendamiseks kasutas seda ka Hippokrates.

Suira võib pidada õietolmu kontsentreeritud vormiks. Õietolm aitab taastada maksa funktsioone, on efektiivne vahend aneemia korral, aktiviseerib kõhunäärme insuliinitootmist, vähendab vere hüübivust, tugevdab kapillaare, alandab vere kolesteroolitaset, on skleroosivastase toimega, soodustab sapi- ja uriinieritust, mõjub vähivastaselt, ei lase kahjulikel mikroorganismidel soolestikus paljuneda, stimuleerib immuunsüsteemi, on üldtugevdav, tõstab söögiisu ning füüsilist töövõimet, tugevdab seksuaalfunktsiooni ning vähendab eesnäärme suurenemise ohtu. Erinevalt puhtast õietolmust põhjustab suir harva allergiat. Tähelepanelik tuleks siiski olla inimestel, kellel on allergia mesilasmürgi vastu.